Kusagile sügavale sisimasse on jäänud keegi romantilis-kannatajalik kangelane, kes aeg-ajalt ennast jälle ilmutama hakkab. Kõndisin täna kooli poole ja mõtlesin, mis tunne oleks olla väike pime tüdruk - see on see, mille mina valiks. Vot sulle kunstnikku!
Küsisin sama küsimuse sõbra käest: kurdiks! See on ainuke, mis ei takistaks mul iseseisvalt edasi elada. Ometi on ta muusik! Kas maailm ilma helideta on ka tegelikult lihtsalt soov ohverdada oma kõige kallim vara?
Olla kannataja, ohverdaja, lunastaja - selles on midagi dramaatilis-ilusat.
Või on see lihtsalt tõestus, et mehed armastavad silmadega, naised kõrvadega? Sellest viimasest lootusest - armastusest - ei ole nõus keegi loobuma.
P.S Lapsed armastavad südamega :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar