Kolmekesi.

Kärp, Kulu ja Kints lähevad purskkaevude juurde. Ilus udune päev on, eriti ei ole aru saada, kus on purskvesi ja kus udu. (Täna, jepp täna peab ära tegema), ütleb Kärp, (nii ei saa enam edasi minna). *LASE KÄIA! MINA SIND KÜLL TAKISTAMA EI HAKKA,* on Kulu hoos, *VAATA, KUI VÄHE INIMESI. KEEGI EI SAAKS KUNAGI TEADA.* Nad istuvad äärele maha. Viimased lehed tulevad lörts, lörts vastu nägu. (Ma ei suuda otsustada, kas kirvega või leegiheitjaga.) Kärp tunneb, et täna on midagi teistmoodi. Ta on otsustusvõimetu. (Äkki hoopis paljaste kätega, siis tundub kuidagi isiklikum.) Kints on siiamaani vaikinud. Ta on natuke teises maailmas - mõttemaailmas. "Miks mul sellised sõbrad on? Ma ei ole ju tegelikult selline. Mina ei istuks praegu siin märjas roiskunud linnas, kui inimesed on kodus ja närivad küpsiseid." Kärp ja Kulu vaidlevad edasi. Videvik on linna kohale jõudnud, kassid karjuvad võigast võidulaulu. Väike poiss mängib laterna all klaaskuulidega. Maailm läks raisku. Kints on üksinda.