Absurd.

Kuidas sa kirjutad, kui tegelikult on liiga palju juhtunud, et üldse midagi sõnadesse panna. Ma otsustasingi, et kokkuvõtet ei hakka tegema. Täiesti kindel on see, et sügisel jätkuvad Imelised Paradoksid, Võimatud Olukorrad ja Auväärsed Inimesed.









Hanna küsis mu käest, kuidas ma armastan inimesi, nii et nad sellest aru saaksid.


1) Ütlen seda, koos sooja naeratuse ja natuke väriseva häälega.
2) Teen aeg-ajalt üllatusi, millele mõtlemine ennast kõkutama ajab.
3) Veedan iga nädal vähemalt tund aega temaga ühes ruumis. (Liiale ka ei tasu minna.)
4) Kui ta juhuslikult helistama peaks, vastan telefonile entusiastliku "TSAUUUUga" (See on igati oluline!)

Ja kui need punktid ei aita, siis pole see inimene ise võimeline sinu suhtes armastust üles näitama. Pole parata :)

Kui sa mõtled, miks selle postituse pealkiri ABSURD on ... siis siit tuleb minu selle sügise esimene Eluline Filosoofia.

INIMESE NÕRKUS PAISKAB TA ABSURDI ÄÄRELE.
Tegelik plaan jääb täitmata aja kuritarvitamise, tüdimuse ja vihahoogude pärast. - Siis jalutad mööda sügist Tartut, vaatad inimesi ja mõtled, et maailm on loogikatühi ja imelik. Viskad salli üle õla, häda pärast puistad ühe pisara (see nii moe pärast rohkem), ohkad ja virutad jalaga lehehunnikut.

(Kui maailm sulle selle absurdsuse andeks annab, ei satu su jalg lehehunniku varjus olevasse värskesse väljaheitesse.)