Imelikud kohtumised.

Anna kutsus mind laupäeval Hando Runneli 70. juubeli sümpoosionile. Olin väike julgustav abikäsi keset suuri ja tähtsaid härrasid. Kogu üritus toimus Athenas - andsime oma üleriided garderoobi ja istusime punase saali kaugesse tagumisse otsa. Tuli Ilves, tuli Antsip, tulid paljud kirjanikud ja muud Ilmamaalased. Püüdsin võimalikult viisakalt enda ette naeratada, sest minu sealviibimine tundus rohkem kui natukene kentsakas. Kuulasin, kuidas lühikeste kõnedega prooviti kõiki Hando tegemisi ja mõjutusi kokku võtta... Ilves luges väljamaal olles oma pisikestele Runneli luuletusi ette, et keel meeles püsiks. Tundus, et isegi Tartu valgustatud bussipeatused on mõjutused tema lihtsast mõttest: pimedus ängistab. Viimase aastakümnete kõige mõjukam härras.


Kingituste üleandmine, õhtusöök veiniga, kohvipaus raamatutega. Ilmamaa poolt oli kõigile külalistele Hando Runneli raamat, millesse ta ise pühenduse sisse kirjutas. Imelik, et ta mu nime mäletas - mina käisin tal aasta alguses ainult korra külas koos Annaga.



Hakkasime pärast torti vaikselt minema. Anna oli jõudnud juba mantli selga panna, mina ei leidnud oma numbrit üles. Aga Hando jõudis meile järele ja suunas viisakalt üles tagasi :) Mis seal ikka, ega mul polnudki kuhugile minna, kui mantlit kätte ei saanud garderoobist. Rääkisime veel juttu sünnipäevalisega, kusjuures ... ta mäletas isegi seda, et ma suurest perest pärit olen.


See kõik jättis mulle sügava mulje. Tahaks proovida ka elada inimesi märgates ja MÄLETADES!