Suts ja õnnelik.

Minu isa hakkas ükspäev alguseid kirjutama. See on üks nendest.
-------------------------------------------------------------------------

MAX ALLER: Tere
TUNDMATU: Tere
VAIKUS: Vaikus
MAX ALLER: Kas te tulite mind otsima?
TUNDMATU: Võimalik
MAX ALLER: Keda te otsite?
TUNDMATU: Üht inimest, ma arvan, et see olete Teie.
MAX ALLER: Aga kes te olete, kes Teid saatis…?
TUNDMATU: Vaikus
VAIKUS: Vaikus
MAX ALLER: Kas on võimalik et Te eksisite, tulite valesse kohta?
TUNDMATU: Vaikus
TUNDMATU: See oleks siis mul esimene kord.
VAIKUS: Õrn sahin maja tagant neljanda papli ladvas.

-------------------------------------------------------------------------
Ma võiksin siinkohal kohe uue algusega alustada. Piisaks vast mõnest reast, et juba tekiks mulje kõigest - algus on lõpu peegeldus.
-------------------------------------------------------------------------

Minu lugu on kandiline. Polnud esialgu midagi muud, kui ainult kuivanud valge värv. Õhku oli vähe. Ma ei lugenud aega, sellepärast ei oska täpselt öelda, millal kõik muutus. Aga mis muutus? Ohh.. seda tean ma täpselt. Ikka oli kandiline, ainult et uduseks kiskus. Just nagu laps oleks sodima hakanud ja püüdnud figuure kujutada. Mõned kustutas maha uuesti - ju siis ei läinud tema mõttepildiga kokku.

Äkitselt oli minus perspektiiv...

-------------------------------------------------------------------------
Mida rohkem alguseid, seda rohkem mõtteniite jookseb kuhugi suunas. Mulle need meeldivad. Tahad mind õnnelikuks teha? Üks pisike lugu kulub alati ära.